vaade sügavamale,

Läbitud tühjad teed on saanud minu puhul tavaks,

sügavalt mõtteis kinni,suundun sinna kuhu jalad.

Mõtetega ekslen mujal,hetkel ajuks pean jalgu,

sest mu pilk on tardund ,usaldan vaid tähe valgust.

Ihu vaikselt alajahtub,nagu külm keha teeniks,

kuid ma ei tunneta külma sest mu keha ei reageeri.

Minu kurdistunud kõrvad,reaalne heli läbimatu,

ootan äratavaid helisi,seniks hoian käsi taskus.

Mõneks ajaks peatun nii,sest olen väsinud retkest,

ja siis jälle liigungi ,kui aeg on läbinud hetke.

Vaatan vanu jälgi ,kus käidud teid ringlen ma,

minevikus kuulen riime ja kui vaikselt hingeldan.

Mõned sammud veel minna mõned astmed astuda,

ja kui mured jahtuvad,rajalt taas saan lahkuda.

Kui lahkun siis korra,sest see rada soovib nii,

et ma ütletaks raskused,ja korduvalt prooviksin

Puhatult tagasi jalul,kuid ikka hingeldan veel

olen üksi kõndiv luule voolan hingega seest

Korduvalt samadel teedel,hetked sammumas ringi,

pimedatel teedel kinni, kuu valgustab silmi

Tunnetan ma jahedust,sest päike juba loojund

ma ei pea kartma et jahtun,mõttevalgus kumab soojust

oman kindalt helitust,vaikust juurde lohistan

metsa teedel on kuulda ,ainult puude kohinat

ise vaikselt sosistan,kuulan sõna kõlavust

avan sõnakõla suult,kuniks kõlan sõnatult

ajameelselt liigun siis,mitmeks sõnaks tuhastun

sammun mõttes tühja teed,läbin sõna puhastus

olen rajal mida mitmeid kordi olen sõtkunud

alustades algusest ,tundub kaugus lõputu

kuid ma saan hakkama ,ja ma ei vajagi tuge

kui vaja mõtteis puhata siis jälle tahan ja tulen

-

Lihtsalt HEA on kõik.